Mis teeb jõulupeost „parima peo üldse“?

Kui mõelda jõulupeo peale, näeme silme ees ilusat saali, head toitu ja õiget muusikat. Aga päriselt loeb see, mis sünnib nende vahel – momendid, mis panevad ruumi korraks ühtemoodi hingama. Need on tipphetked. Hetked, mis võtavad maha ametliku tooni, toovad inimesed üksteisele lähemale ja jätavad mällu knopka, mille juurde jaanuaris tagasi tullakse. Ilma nendeta jääb pidu lihtsalt „ilusaks õhtuks“. Peo tipphetk teeb sellest loo.

Miks peo tipphetked loevad (ja mis neis päriselt toimub)

Tipphetk on nagu peo südamelöök – lühike, aga kandev. Ta ei pea olema kallis ega tehniliselt keeruline, vaid õigesti valitud. Kui hetk kõnetab sinu inimesi, tekib „vau“-tunne või soe äratundmine, mis avab vestlused üle osakonnapiiride. Üks selline moment meie korraldatud sündmustel oli ABB jõulupidu Hiltonis, kui lavale astusid juhid ise, trummipulgad käes, ning trummivirtuoos Siim Koppel pani kogu loo kõlama. Juhtidest said korraks bändikaaslased. Publik nägi neis mitte ainult otsustajaid, vaid inimesi – ja see sillutas tee ausatele juttudele ka pärast pühi.

Sama mõju võib sündida kaamera taga. Õige fotograaf ei „tee pilte“, vaid jutustab loo. Jakob Meier on meile seda korduvalt tõestanud – tema tabatud naeratused, ühine liigutus, valguse soe serv on see, mis paneb inimesed pilte uuesti avama, neid jagama ja nende all uusi jutuotsi lahti harutama. Fotod muutuvad peo pikenduseks: nad hoiavad hetke elus ja annavad sellele ka tööpäevade vahel uue tähenduse.

Ja siis on õhtujuht – inimene, kes loeb ruumi. Kava võib olla viimse sekundini timmitud, aga peod on justkui elusorganismid. Mõnikord vajab saal üht viisakat,

 hästi juhitud katset, et ärgata. Meenub mitmekeelne ja formaalsem õhtu, kus mängud olid „keelatud“. Õhtujuhid tundsid siiski, et publik vajab üht pehmet kaasamist. See polnud vali ega piinlik, pigem kutse olla korraks koos. Hilisem tagasisõna: „Parim pidu üldse.“ Mitte seepärast, et reeglid said rikutud, vaid kuna keegi julges kuulata hetke.

Kuidas peo tipphetked sünnivad (ja mis neid töös hoiab)

Tipphetk algab eesmärgist. Küsi endalt: miks me üldse kokku tuleme? Kui soov on tekitada „meie“-tunne ja juttude algus, peab hetk olema kergesti vastatav – ka kõige tagasihoidlikumale. See võib olla ühine rütm, mini-impro või tunnustus lugujutustavas vormis, mitte tiitlina. Kui soov on tähistada, tähista inimestega, mitte ainult numbritega. Kui soov on tutvustada uusi kolleege, anna neile üks minut turvalist rambivalgust – hästi juhitud, mitte ülekuulamine.

Tipphetke hoiab töös rütm: soojendus, hetk ise, paus. Pulss ja hingamine. Tehnika ning valgus on siin nagu head muusikud – neid ei pane tähele, kui nad teevad oma tööd hästi. Ka fotograaf ja õhtujuht on osa samast orkestrist: üks annab hetkele vormi, teine annab talle ruumi. Ning kõige olulisem – jäta kavasse koht juhuslikkusele. Tipphetk vajab natuke õhku, et jääda inimeste vahele elama.

Kuidas aru saada, et see toimis

Siin ei ole tarvis keerulist mõõdikutesüsteemi. Vaata kolme asja. Esiteks: kas inimesed päriselt osalesid? Mitte ainult „olid kohal“, vaid tegid kaasa – ja tegid seda heatujuliselt. Teiseks: kas pildid ja lühiklipid hakkasid elama sisekanalites; kas nende all sündis päris vestlus? Kolmandaks: kas kuu aja pärast kõlab kööginurgas lause „me just arutasime jõulupeol…“? Kui jah, siis tipphetk töötas.

Meie lemmik tagasi-side on endiselt ühe kliendi öeldud „Kuhu siit veel edasi?“ – see on parim kompliment, mis ühele õnnestunud õhtule tulla saab. See tähendab, et latt on tõusnud ja organisatsioon on sammukese lähemal sellele „meie“-tundele, mis igapäevases koostöös tegelikult loeb.

Kui tahad, et sinu ettevõtte jõuluõhtu oleks rohkem kui kena saal ja hea toit, mõtleme need õiged tipphetked koos läbi. Paneme paika sihi, leiame hetke, mis sobib sinu inimestele, ja loome rütmi, mis hoiab selle elavana ka pärast pidu. Loome sündmuse, millest räägitakse veel kaua – mitte sellepärast, et laud oli lookas, vaid sest inimesed olid päriselt üksteisele lähemal.